Pr. Linde päeviku sissekanne 1. jaanuar 1900
Nüüd siis on sellest möödas 20 aastat. Ma mäletan seda
päeva nagu eilset. Noral oli neil viimastel päevadel nii palju muresid, ma ei
kujuta ette, kuidas ta seda taluda võis. Enne Nora lahkumist kodust tundus kõik
selginevat. Tundus, et mured lahenesid kui Krogstad oma andestus kirja saatis.
Hiljem samal õhtul, ilmus Nora minu ukse taha. Ta väitis, et on kodust lahkunud
ja härra Helmeri mahajätnud. Ma ei osanud sel hetkel sellest midagi arvata. Noral
oli ju kõik: ilus kodu, hea sissetulekuga mees ja lapsed. Ma ei saanud aru,
kuidas ta nii mõtlematu teoga hakkama oli saanud. Võõrustasin teda siiski ning
tegin näo, et mõistan teda ja tema püüdmisi iseseisvusele. Mina ise samal ajal
polnud peaaegu keegi, ma olin ihuüksi, mul polnud kedagi toeks, ega kelle
pärast muretseda. See oli põhjuseks, miks ma 20 aastat tagasi Norat ei
mõistnud. Ma arvasin, et üksik Nora võib ainult eluhammasrataste vahele sattuda.
Midagi kerget tema elus ei järgnenud, keegi ei võtnud teda tõsiselt. Areng saab
ainult toimida pärast pidevaid pingutusi ning seda Nora ka tegi ja kindlustas
endale maailmas lugupidava koha. Kui ma Noraga hiljuti kohtusin, rääkis tema,
et ta oma otsusega igati rahul ja ei kahetse midagi. Ta nimelt ei tundnud
ennast täiuslikuna kellegiga koos, vaid tundis end täiuslikuna üksi, kui tema
saab kõik teda puudutavad ajamised ise ellu viia. Minuga jällegi on teine lugu,
ma pean kellegiga koos olema, et saavutada oma täielik potensiaal. Minu ja
Krogstadiga ei tulnud küll midagi välja, aga siiski jätkasin endale kaaslase
otsimist ning ka leidsin tema. Siiani olen temaga koos.
Teost kui tervikut arvestades tekitavad järgmised read kahtlusi: "Ma ei osanud sel hetkel sellest midagi arvata. Noral oli ju kõik: ilus kodu, hea sissetulekuga mees ja lapsed. Ma ei saanud aru, kuidas ta nii mõtlematu teoga hakkama oli saanud. Võõrustasin teda siiski ning tegin näo, et mõistan teda ja tema püüdmisi iseseisvusele."
ReplyDelete