H. Ibsen „Nukumaja"

Pr. Linde päeviku sissekanne 1. jaanuar 1900

Nüüd siis on sellest möödas 20 aastat. Ma mäletan seda päeva nagu eilset. Noral oli neil viimastel päevadel nii palju muresid, ma ei kujuta ette, kuidas ta seda taluda võis. Enne Nora lahkumist kodust tundus kõik selginevat. Tundus, et mured lahenesid kui Krogstad oma andestus kirja saatis. Hiljem samal õhtul, ilmus Nora minu ukse taha. Ta väitis, et on kodust lahkunud ja härra Helmeri mahajätnud. Ma ei osanud sel hetkel sellest midagi arvata. Noral oli ju kõik: ilus kodu, hea sissetulekuga mees ja lapsed. Ma ei saanud aru, kuidas ta nii mõtlematu teoga hakkama oli saanud. Võõrustasin teda siiski ning tegin näo, et mõistan teda ja tema püüdmisi iseseisvusele. Mina ise samal ajal polnud peaaegu keegi, ma olin ihuüksi, mul polnud kedagi toeks, ega kelle pärast muretseda. See oli põhjuseks, miks ma 20 aastat tagasi Norat ei mõistnud. Ma arvasin, et üksik Nora võib ainult eluhammasrataste vahele sattuda. Midagi kerget tema elus ei järgnenud, keegi ei võtnud teda tõsiselt. Areng saab ainult toimida pärast pidevaid pingutusi ning seda Nora ka tegi ja kindlustas endale maailmas lugupidava koha. Kui ma Noraga hiljuti kohtusin, rääkis tema, et ta oma otsusega igati rahul ja ei kahetse midagi. Ta nimelt ei tundnud ennast täiuslikuna kellegiga koos, vaid tundis end täiuslikuna üksi, kui tema saab kõik teda puudutavad ajamised ise ellu viia. Minuga jällegi on teine lugu, ma pean kellegiga koos olema, et saavutada oma täielik potensiaal. Minu ja Krogstadiga ei tulnud küll midagi välja, aga siiski jätkasin endale kaaslase otsimist ning ka leidsin tema. Siiani olen temaga koos.