Luuletuse meeleolu põhineb paljuski sellel, mida tunneb
autor kui ta prügisse uppunud randa koristab. Luuletusest võib välja lugeda
rusuvat ning koormavat meeleolu, luuletaja andis selle edasi kirjutades: „nii
palju nii palju nii palju // plassmassi ja kilet plekki ja klaasi,“ justkui
kõike seda prahti oleks mõõtmatutes hulkades. Ka külm ja tuuline kevadine ilm
ei tee seda luuletust rõõmsamaks, luuletaja kirjutab: „pagevad mu külmast
kohmetunud käte vahelt,“ see luulerida pigem rõhutab eelnevalt öeldut.
Keelevead.
ReplyDeleteAga lõpplahendus?