Johann Wolfgang Goethe "Faust"

Kirjandusteose analüüs

Koostaja: Bernard Puström

28.01.13

Faust

Johann Wolfgang Goethe

{väljaandmise koht ja aeg, nt Tln 2005}

1. Teose sisu lühikokkuvõte

Fausti ja ta kaaslast jälitas puudel, kes Faustile tema koduni järgnes. Faust laseb puudli sisse, peni on tegelt Mephistopheles. Kui saatan on paljastatud, pakub ta Faustile näidata kõike, mida ta pole veel näinud ning vastu tahab ta saada Fausti hinge. Faust pakub saatanale, aga kihlvedu, et kui ta peaks elust mõnu tundma, siis võib Mephistopheles tema hinge võtta.

 Saatanaga mestis olev Faust armub noorde Margaritasse(Gretchen) ning laseb kuradil teha kõik, et tüdruku süda võita. Gretchen annab oma emale unerohtu,et Faustiga koos olla kuid see osutus mürgiseks ja asjad läksid kõige hullemini. Gretchen jäi ka rasedaks ning ta vend Valentin oli raevunud, ta kutsus Fausti duellile, Faust alistas ta tumedate jõudude abil. Meeleheitel Gretchen uputas oma lapse ningi sattus vangi. Mephistopheles proovis Fausti mõtteid mujale saada, vedades ta Volbriööle. Faust tahtis siiski Gretcheni vanglast päästa, saatan oli nõus teda ka aitama, kuid tagasi tuli ta siiski üksi nagu ta läks.

2. Teose probleemistik ja ideestik

Miks ei ole heal järjel olevad isikud oma eluga rahul? Isikud nagu Faust ei ole oma eluga rahul, sest nad mõtlevad üle ning ei oska rõõmu tunda väikestest pinnapealsetest väärtustest.

Kuidas suudab inimene loobuda kõigest armastuse nimel? Inimesed arvavad, et riskimine on seda väärt, kuid selle teose põhjal kindlasti mitte, Gretchen kaotas oma ema, venna ning astus vastu oma usule ja lõpetas omadega vanglas.

Miks satuvad siirad inimesed elu hammasrataste vahele? Siirad inimesed tihti väga kergemeelsed ning lasevad võõraid ja nende pahed ilma ettevaatuseta oma mugavustsooni. Samamoodi ka Gretcheniga, kellele tõi Fausti elusse laskmine väga suure muutuse ning tema rahulik elu pöörati pea peale.

3. Teose peategelas(t)e iseloomustus

Faust on teose peategelane. Ta on õpetlane, kes tunneb, et teadus on teda alt vedanud ning ta ei leia kunagi kõrgemat tarkust, mida ta terve oma elu on õppides otsinud. Seda tõestab ta monoloog teose alguses, mille peale oleks ta peaaegu endalt elu võtnud. Faust on teadlane, kelle jaoks tarkus peitub pigem mõtteis mitte õpikus. Tema mõtted on derpresiivsed ja ennasthävitavad. Faust polnud üldiselt millegiga rahul, isegi kui ta leidis oma elu armastuse oli ta pigem murelik kui täis rõõmu.

4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus

Mephistopheles olles küll saatan oli samas ka teose koomik, näidates purjutanud üliõpilastele oma võimeid. Ta proovis tihti Fausti nurki lihvida, kui Faust lasi tal midagi teha või tuua, siis ta kas proovis teda ümber veenda või kompromisse leida. Näiteks, ta ei lubanud Faustile kohe Gretchenit, nii nagu Faust tahtis.

5. Teose miljöö

Teose tegevus toimus tumedal keskajal, kus inimeste maailmapilt oli vertikaalne ning terve elu käis ristiusu ümber, elu põhimõtteid järgiti karmilt piiblist. Sellel ajal elas juba suurem osa elanikkonnast linnas, kuid sellele autor väga tähelepanu ei pööra. Inimesed olid ettevaatlikud, mitte näidates oma õiget palet. Teoses oli ka väga palju üleloomuliku, mis tegi kindlasti selle kirevamaks.

6. Minu arvamus teosest

Teos ei olnud nii segane lugemine nagu kõik selle algul tembeldasid, kuid oli siiski selline hall ja kuiv nagu kuiv kihiline pirukas, sest pigem võimutses tegelastes negatiivne emotsioon ja oli vähe sära ning kihiline seepärast, et seda lugedes ei saanud mõelda madalalt, vaid pidi pealiskaudsest sügavamale minema. Loo keskel, kiskus ka põnevaks, mis on alati hea, kuid lõpp oli samas natuke segane ning hüplev. Loo silmapaistvaim tegelane minujaoks oli Mephistopheles.

Intertekstuaalne lisaülesanne

Saatanaga kokkuleppe tegemisega teoseid on kirjanduses väga palju. Ise olen lugenud peale „Fausti“ veel kahte raamatut, kus selles juttu tehakse. Üheks on Rehepapp, kus inimestel oli tihti vanapaganaga jamasi, sest nad olid talle võlgu ja teine teos, mille pealkiri mulle hetkel ei meenu, kus poiss teeb saatanaga lepingu, et ta võidab kõik kihlveod ning teenib endale rikkuse pannes panuseid hobuste võiduajamisel. Ma arvan, et sellised teoseid on palju, sest see kirjandus on ristiusu religioonis ning sellega tahetakse midagi edasi anda, et ei tasu ahneks minna ja „saatanaga“ lepingut teha, sest sellest lõpuks midagi head loota ei ole.