Mees ja naine Carmenis ning "Carmenis"

Teoses oli Carmen ainuke naistegelane, kes muutis teosekäiku. Teised naistegelased ei paistnud millegiga silma. Naised olid raamatus kui objektid või taust, kuid Carmen oli teistsugune.  Carmen elas meestemaailmas ning tema koht seal oli väga oluline, nimelt teiste meeste edu sõltus suuresti Carmeni tegudest meestemaailmas. Carmeni edu meestemaailmas tulenes sellest, et ta käitus seal kui mees, kuid samal ajal kasutas ära oma naiselikke võlusid, et paremini läbi lüüa.

Autor oli Carmeni tegelaskuju suhtes neutraalne. Teda kirjeldades tõi ta välja Carmeni head kui ka halvad küljed ning pole täpselt aru saada, kas Carmen oli hea või halb tegelane. Hästi on aru saada, et autor on mees, sest mõlemad mina tegelased on mehed ning autor oskab hästi kirjeldada mehe hinges toimuvat. Samuti on mees ka kannataja. Teose lõpus võidab Carmen täielikult meestemaailmas. Isegi kui see lõppeb temakese surmaga jäi paluma siiski don Jose, kes ei suuda leppida, et Carmen ei ole talle alluv.

K. Ehini luuletuse 2. ülesande lahendus

Luuletuse meeleolu põhineb paljuski sellel, mida tunneb autor kui ta prügisse uppunud randa koristab. Luuletusest võib välja lugeda rusuvat ning koormavat meeleolu, luuletaja andis selle edasi kirjutades: „nii palju nii palju nii palju // plassmassi ja kilet plekki ja klaasi,“ justkui kõike seda prahti oleks mõõtmatutes hulkades. Ka külm ja tuuline kevadine ilm ei tee seda luuletust rõõmsamaks, luuletaja kirjutab: „pagevad mu külmast kohmetunud käte vahelt,“ see luulerida pigem rõhutab eelnevalt öeldut.

K. Ehini luuletuse 1. ülesande lahendus

Autor räägib oma luuletuses, sellest kuidas ta randa koristab. („hommikul korjan rannast pudelikilde ja voidexi-karpe“)  Samuti taunib ta võõrvõimu, kelle mahajäetud sõjaehitisi nüüd kõik rannikualad täis on ning kuidas Vene võimu esindajad polnud kõige mõistlikumad. (read 17-22) Ta ei leia rannas koristades sõrmuseid ega karikaid, kuid tunne milleni ta jõuab looduse eest hoolitsedes on võrreldav sõrmuste või karika leidmisega. (read 52-54)